Kulavahelood-04.10.25

Tere, oktoobrikuu esimesel päeval tähistasime muusikapäeva, hommavalitsuspäeva ja eakate päeva. Vahest kõige suurevaremisemalt tähistasime eakate päeva Sanda rahvamajas, seda nii osavõtset arvu kui ka sõravate etteastetega. Olen saateja Taare Laine, käisin Sandast poimevat uudistamas ja saatejaks salvestamas. Alasid mikrofoni vajatud enne koos viibimise ametliku algust. Liitilu Luur andas siin, ütlevad, et siin on neli õde koos, kes on tulnud siia suursõnnusele. Hakkame siis kõige nooremas pühta, Lii. Olen. Tõdusta siis oma õdesid ka, kui vanad nad on ja üks on eestlendeline ka. See on kõige vanemade, Virve, tema on 90, kivarst üks ka. Siis on Eve, tema on varsti 80. Siis on Urve, tema on alla 75. Ja mina. No kuidas siis see elu läheb? Olete koos täna siin. Kui tihti tõntuse kokku saate? Me saame üsna tihti kokku. Meil on selline hästi kokku oidetuse kuuvestaja, me saame üsna tihti kokku. Erate, kui kaugel üks tõsist? Läheb ju, ülde me piisavalt. Aga mitte väga kaugel kaad. Vaiveres, siin samasel rannakülas, vanamõises ja kuresaarust. Ja tähtis, et olete kõiks jäänud saarusteks. Just. Ja ütleme siis. Kovasti me jääda ka. Ja saame siis kõige vanema õiga siin ka tuttavalt. Tei olete 91 aastat vana. Jah. Aga kodus ei tüsi, kui on mingisugune suur sõnnus siin sanda rahvama, siis olete kõksti kohal. Ikka tahaks tulla. Aga te võna teate ka, kes täna siin esinevad? Jah, kohe vaatame järgi, võib-olla ma nii uus on ka tund. Siin, et esine, siis on. Jah, jah. Jah, jah. Kui kauas, kui kaua te siin Vantas olete elanud siin piirkonnat, sündimises saadik või? 91 aastat. Sündimises saadik või? Jah. Ei kogu, noh, vahepeal jalutas nii samaga. Jah. Ja elutöö on tehtud siis mis jalal? Inasugused jalased. Kalatööstest ja lehmalepsmist ja kõik asjad. Jah, kultuurisõnnustest ikka võtlat osa, kui siin midagi toimub, siis olete kõksti kohal, nagu mõtlesid. Jah, praaviks siin tohend. Noh, kui läheb siin muusika mängib, siis tantsu põrandale ka kisu? Noh, kui keegi võtab, siis ikka läheb. Noh, loodame, et täna siis keegi võtab. Ja mii on siin koos abikasaga siis ja kes keda siis siia meelitas? Noh, tavaliselt on niimoodi, et naine ütleb, et me nüüd läheme ja siis me lähme. Noh, abikasa on elu aeg ja tängelt seda mere tööd ja ütles, et teile lõttur siis tuli ka koju ja kodus ei saa olla, nii et kui abikasa ütleb, et nüüd on suur kultuurisõnnus, et mineks. Ja nii, ja ikka. Noh, see on nagu, noh, kodu. Ütleme niimoodi, et minu kodu on ju siit natukene siin majakakoole, peaaegu mere äres. Ja ikka, noh, kodugune tunne. Noh, nüüd siis on ilimaselt siia saare sisse läinud. Meie peame ka minema ja me hildaks. Lendit Saarsalu on siis jällegi Saaremaal muusikat tegemas. Kas Lea meeritas õde või keegi teine? See on tätsa, tätsa õige. Ma olen õde. Lea kultsemt võttis nüüd kaasa, mille üle mul on väga hea meel, sest ma olen Saaremaal ilmasel väga vähe käinud. Noh, Lea astus siin ka täna üles ja pall on siis tähtis roll abrukka Maalina. Noh, kui pitu korda sina oled siis näinud teda sellest rollis esinemast? Või, ma ei jõua kokku lukeda. See protsessi algas väga mitu kümmeda aastat tagasi ja ka me siis algul kohe koos ei teinud. See on nüüd nüüd, kui me oleme kõik Jõlejärvemaal kokku saanud, me oleme juba rikki kroosnailikult. Ja ma lisan alati, et see on üle soode rabade 10 km Vargamääle. Need meil on natuke seda Tamsare juuriskelt tõsse. See on tõde reigust tonda. Aga Lea muidugi selles mõttes, et ma tean, et ta näid läheks saada ja ta on jõudnud ilusti arendada selle muu töökõrvast. Maan, Lea on Saaremaa siin oma elutõju teinud, nii võib öelda, kultuuririndel. Ja siis ilmselt rebid sinulegi ka siin sellised reisid Saaremale tehedamad? Noh, noh, kui Leenasima kutses siis teda alati. See, kes niimoodi kultuuri teeb, mõtlesin, kui praegu ka samamoodi täpselt. Need peavad olema erilised inimesed. Ma võtan alati mendele skaabumaa ja tervitan neid, sest artistielu on selline tõttes, et jaa küll, kui keegi teeb sulle konserti, siis sinu asi on tulla lavale ära mängida. Aga seda kõik organiseerida, et rahvast tuleks see kokku. Ma ütlesin, et kultuuri inimesed, ma kogu aast kuulen, et algama väiksed, ja ongi väiksed. See on see, mis sütse meile kunagi riigis väga palju tagasi annab. Mina alustasin ka rohktaidi, kui puhkmüüd kestis. Ja ma olen väga õnnelik, et kolla ära oled neid ise tegevuse ringid. Mina saan mängida akkoordenid, klarnetsid, sisastuse muusikakooli. Ma olen täna parjand, palju Eesti inimesed, kes on kultuuri tulnud, on niimoodi alustanud. Ma veel on saanud saaremaaga, mitte üksküss saaremaaga tuttavaks. Vaid ka naapalsaartega, kui võtta nii Tabrukka ja Jüri Tuulikku looming, siis see Abrukka Maari ongi siis Jüri Tuulikku loomingus. Kui palju nüüd sina oled tuttav nii Jüri kui ka Jülo loominguga, sest sa oled sille aegu ilmus 85-aastaseks saanud õult uus raamat. Kas oled lugenud? Ma ei ole veel lugenud, aga me oleme kokku saanud Abrukkal kaks aastat tagasi. Sa ei näe, rääkida, meenutada kõik seda aega. Ma tean, et ta kunagi käis vagavõilu kiilis, käis kultuuripäevadel ja igalpoolt aga sõikis vagavõilu ringi. Lihan, et üldse mulle meeldib, et mängida saartel. Et ehk ma olen mänginud inefiisilt seal Helvolandi saarem ja sealt on, ma mängisin alati seda Läänemere laine ja siis alati vaidesime Sakslasse ka kellelugu, see nüüd ikkagi on. Aga see on need Helvolandi lugu. Need mina ei ole lugenud, aga Jüri Tuulik mõdugi kahtlemata. Väga handekas kirjanike duo, ma ütlesin nii. Ja tore, et niisõgused mehed, et neil niisõne mees veel on. Et teikstaid meil ei ole, aga see on ikkagi niisõne erakordne tähtusabruk. No nüüd tuleb sul vaste ravalastud ja kas on ka lood välja valitud, millised parad siis eakamale publikule lähevad? No ikka, ma olen siit otsinud ilusad meloodiaid, loomulikult ka oma repertoarist ja ma isegi otsisin välja spetsiaalset. Ma mängin viimase ära öelda, ma koncerti lõppus alati Artur Kappi Metsa teel. Ja miks ma mängin seda? Kõige eestlased saaksid aru, et kui meid metsale ära kaavad, meil pole enam kuskil isegi jalutada, et võtta oma armas kaasa käevangu. Ja kui ilus see Karl Herlund Söödi tekst seal on. Ja Artur Kapp kirjutas selle, et on 903, et ma kõigile mänginne ka täna mängin veel seda siin. Et see on mul niisõne püha kohus välja tuua meie teeniused. Nagu Artur Kapp kondab megi Tamsaarei ainakonnast, kes on kõik sündinud 1878. Eet, loodus õige käsikäes. Iga lihul see eestlased, me peame kiiremas korras oma mõtted koondama, et selles suures rohe pöördes, nende tiivikutega, paneeledega kõik, et me liiane ei läheks. Et metsad pealad säidema. Kubik on ootusõremuses. Ma vaatan, et Lempit Saarsalu käib seal luksed. Aga juba pill on siis hakkamas, on kohe valvis labalastume. Paul Aab Kärnad on siin puhal seitskonnas. No, õnneks siin kaugas on sellises mehi ka, et ei ole ainult naiste seitskonnas. Aga torupilli saad et täna koju vetsad. Mul ei ole täna torupilli tasja. Siin on uhkemaid tegieid. Täna on nii ja olla lihtsalt kõraline ja kõna on kärla seitskonnas olla siin. Aga ma vaatan ringi ja näen oma endisele tuttavad siin väga paljusid, kelle ei ole jõudnud peretada. Aga täna on ilus päev ja ma haatlisin omikul oma tugisukadega ja sain nad hakkama. Ja nüüd ma tõusen uhkelt küsti ja vaatan, et liiga suure koogeneid ei teeks. Ei tohju komistada ja ma arvan, et see tänase päeva tahollised päevid on eesvõrgevasti. Siin lauas tunnet teid ala, et olete Karlotest. Teil on kohe need märgid rinnas. Karlakäbid. Kuidas Karlakäbidele on näinud? Ma ruvesin nüüd vähest, et teil on kohtumine kõrjaniklõndi tuustundiga. Eja, meil vastu on see. Aga meie planedest võib rääkida meie juhk ja ema. Anne. Tähtsis on see, et mehed ka võivad selles eeskonnas kaasa. Jaa, meil on ikka, meil on vähem kui näinud see. Tiia ja Raivo Palmuru tahavad siin midagi selgitada vallavoligu kesimehel Jaanus Tamgivile. Aga Tiia rääkis väga põhjalikult ja väga pikalt, detailselt. Jaanus, kui salatus ei ole siis, mis asja ta sulle selgeks tegi? Tegi mulle selgeks elektri teema. Voi jaa! Aga Tiia sa jääs juba väga tugemi, et said palju kogemusi juurde. Sain kindlasti selles mõttes juba tasust tulla. No Tiia, kas sa oled siis uu eri jala juurde õppinud? Sa võid siis väga palju seda teema. Me lõpetasime Karnus Koidula kooli omal ajal. Ja meie läksid koolisid, ehk Raivo oli nüüd ütlesimelt elektri alas. Mina olin õndleja, nii et kui sa tahad kardina otsu teha, siis sellega võid sinu poole sõrtud. Aga elektri, siis mul mul jääb siis ka Tiia paremale käele. Ja see õngusmasin on elektriga? See on küll elektriga, jah. Raivo, kas elektri asjandust olid abikasole või tollal ka siis klassiööle väga raske selgeks teha? Või võttis ta hoobit? Ma ei ole endale kisegi lihtsalt. Ja Tiia parandab siin? Absoluutselt, tema teab kõike paremini. Rekker teile on ikka siin maakodus olemas, küsib ma mõtlen. No loomulikult, jah. Ma mõtlen küsib, et Rekkere katjastus on siin üsna tihti või mõelda kooli? Ma võin kuule öelda, et tarab seda, kui enesmist raadus ära meie mehkaste al liinide al, tarab seda, et võib-võib tuli, ei ole olnud katjastus. Meil on ka katjastus või praegu, jah? Ja meile tuli, kui isa kiire internetid raad tukta. Täna on siin väga palju inimesi koos üle Saaremaa ja keegi ütles, et kas on mandrimalt Raivo sijurde toodud, et siin nii palju on. Aga kõige olete Saaremaa elanud juba mitukemend aastat, teie suvekodu on siin maakodu, kas on ta tõta või teistest piirkondadest? No natuke neid ka on. Aga siin kõik jooksid laudad nüüd see kummale nii, et ega ma pole kõrg ringi vaadata, aga ma tean, et aastatest teavad ja läksvad ikka tuttavad seda kõik. Ja esinevad on ka tuttavad. Esinevad on ma tuttavad, jah, tuttavad. Ma käisin kii aastatel ta lava taga, maalikäest küsimad, et kui ta oma noorema poja hea kõbra lendituga siia Saaremale tuli, et kas ta võtsi tea, kult see pa taga saab. Ja ta ütles, et hea on kaastatud teadmeda või tõsti. Hea aastat on apropo maaline üles nüüd, et ma arvan, et... Seda ütlesin sulle, et ma maalikäest käisin kii küsimad. Jah, jah, jah. Nii et sul on ikka vanad kombed juures selle reporteri kombed, et kui oot ka lava taga, igale poole kardinalte tagak inimestega saaks jõttu rääkida. Jah, ega mul julgusest kõlb uusua ei ole. Võriklik kõrgitas Saarema vallavoligu kesimees Jaanus Tammkivi. Ja kui rääkida Saarema vallast ja Saarema vallavoligugustatute, siis aega on jõudnud nii kaugele jälle, et Saarema vallavoligugu oma see koos seis on oma istungid lõpetanud. Ta on riigiliselt kõige veel ametis nii kauga, kui tuleb uus oligugu, aga Saarema vallavoligugu oma istungid on lõpetanud ja nelja aasta jooksul nüüd käime ära ka. Siin oli 47 oligugu istungid, võtsime vastu 360 otsust ja 120 määrust, et seda tõe mahtu tegelikult on ja on öeldud, et demokraatia on nagu jalgpallas, et kogu jääb väntama, kui ei vänta, siis kukub külli. Tegelikult ta niimoodi ongi, selleks, et vald toimiks, selleks on igapäevaselt vaja teha päris palju tööd, et asjad areneksid, asjad saaksid edas, mille Saarema vald lõitu tulnud aastal 2017, siis 13 endise valla ja Kuressaare linna asemele on ju iseeneselt väga suur organisatsioon, seal töötab selles süsteemis kokku Saaremal umbes 1600 inimest. Need ei ole küll vallamaaja ametlikud kõik, need ametlikud vallamaaja ametlikud on seal umbes 160 inimest, aga kõik siis lasteajatööteed ja koonideabiversionale ja sotsiaaltööteed, et all asutusi üks Inga Saaremaa vallal on kokku 47. See vajapidamine on suur, sellega on vaja tegenud, aga sellega on vaja püskõidu, selleks, et peal usaks edasõidu. Aga tulles tagasi nüüd, nüüd heakate päeva juurde ja selle vääritake peo juurde, kus teie täna siin olete siis, ma tahan öelda teile ka Saaremaa vallavoliku koguvalt ja Saaremaa vallavoolt elusõnud. Elusõnud, et teie olete ja need, kes selle tee täna see päevane siiani on ju sõldutanud, et me oleme jõudnud sinna, kus me täna tegelikult oleme, et me saame siitama asjaseid edasõnuda. See tööd, miks te olete oma elu jaoksul, elu jaoksul teinud on, on kindlasti olnud väga erinev. Hea ulgas on väga palju erinevate elualade esimeneid. Kõik on olnud väga tubliid ja see väärtus, mis te kunagi olete loonud, see ei kaugusta. See tegelikult õhiskonnast kõik akkumuleerub ja see läheb kõik edas. Et ma usun, et me Saaremaa läheb elu ilusest edasi. Kõige suurem mure ja kõige tõllisem probleem on see, et meil on lapsi läheks jäänud. Ma rääkisin seda veel eelmine korda, aga kui korda ei ole paranenud. Kui te saate kõigagi kaasa aidata, siis... Kui te saate kõigagi kaasa aidata, siin oleks väga ära. Ma kiitse ütlen numbrid, et siis oli, kui oli laurarevolütsiooni aeg aastal 1992, Saaremaa olis jõudnud 750 last. Vahetajalt, et aasta tundis 350-300, aga nüüd järgisel aastal siis natuke 200. See on pikas vaates Saaremaa tõsile probleem. Ma loodan, et see jääb kunagi ka lahendusi, et tuured hakkavad eele lapsi tahtma ja lapsi tuleb eel jõudnud, elu läheb edasi. Päeviistamas on vaja nii noori kui kestjaamisi kui vanu, aga kui noored hakkavad laiselt ära kaduma, siis on niistanda väga raske üle üldiga. Aga ärge lõpetame väga murelikult. Ma siiski soovin teile kõigile õnne ja edugut ja tervist ja olge ikka optimistikud. Ja meid on tänas ja saamis väga palju koos, aga Saaremaa on kindlasti jõudnud väga palju jäted inimesi, kes tänas ja saamis ei ole. Teame meid tänas siis meeles ja võtame nendel ühendust, küsime, kuidas teil läheb ja soovin õnne ja edu ja tervist ja kõige paremad teie tõredusse teie võdudesse. Järge musik lembit Saarsalu pääs, hikka saksafoniga. Järge musik lembit Saarsalu pääs, hikka saksafoniga. Vabrukka Maali oli ka koos. No jah, aga juhtas jääd, et Maale on augustisem eelmine saksafoniga tõnud. Ja august on tahtnud. See saab omistaja mahamama. Aga kui ma augustis oma ja meelist ette, siis püramist ei püsisi. No me saab see saugustis oma ja meelist. Heks mängib ta külmetes. Kui see naapuse sool on ees, eesmängasest, no mis mõttes siis? Aga ma vajan minna. No mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Aga mis mõttes siis? Ó, azt mondtam, hogy szükségem van. Szálltál az útból, de az útból van is. Nincs sehogy, szükségem van. Vagy mi van, hogy plágtányosan nem köszöntjük olyanat? Egyáltalán köszöntjük ki egy olyan esküszkést. Láttad, hogy mi az a módja, hogy köszönöm? Úgyhogy ha az én esküsznek, te napi naposod, te gyere le! Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Úgyhogy az a módja, hogy köszönöm. Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh! Õh!